Kas EL toetab Eesti majanduskasvu rohkem kui iseseisvus?

Väitluse esitamine

Pooldava poole väitluse esitamine

Head kuulajad, austatud vastased – minu eesmärk täna ei ole eitada Eesti iseseisvuse ajaloolist tähtsust. See oli kindlasti heroiline ja vajalik samm. Kuid küsimus, millele me täna vastama peame, ei ole „kas iseseisvus oli tähtis?“, vaid „kas EL toetab Eesti majanduskasvu rohkem kui iseseisvus?“. Ja siin pean ma väga selgelt öelda: jah, Euroopa Liit on olnud ja ongi tänapäeva Eesti majanduskasvu peamine mootor.

Esimene ja kõige konkreetsam argument: ELi rahaline tugi on otseselt muutnud Eesti majandusmaastiku. Aastatel 2021–2027 saab Eesti üle 5 miljardi euro suuruse ELi rahastuse – see on ligi 20% meie aastast riigieelarvest! Need vahendid lähevad infrastruktuuri, hariduse, digitehnoloogiate ja rohelisse üleminekusse. Näiteks Tartu ringtee digitaliseerimine või Viljandi uue soojusjaama ehitus – need ei oleks võimalikud ilma ELi fondideta. Iseseisvus andis meile riigi, kuid EL andis meile vahendid selle riigi elujõulisena hoidmiseks.

Teine argument: ligipääs ühisturule on muutnud Eesti ettevõtete elu radikaalselt. Ühe hetkega sai 450 miljoni suurune turu piirkond kättesaadavaks. Mitte mingi abitoetus, vaid võimalus müüa, eksportida, konkureerida. Eesti ettevõtted nagu Bolt, Wise või Pipedrive ei ole kasvanud ainult kodumaal – nad tegid globaalse läbimurde tänu ELi raamistikule, mis tagab õigussüsteemi stabiilsuse, intellektuaalomandi kaitse ja kapitali vaba liikumise. Iseseisvus lubas meil avada uksed, kuid EL andis meile tõelise maailmakaardi.

Kolmas argument on vähem nähtav, kuid veelgi olulisem: EL toob meile stabiilsuse ja usalduse. Investorid ei investeeri riiki, mis lihtsalt on iseseisev – nad investeerivad riiki, mis on usaldusväärne. ELi liikmelus on Eestile andnud „majandusliku passi“, mis avab laenude, fondide ja partnerluse uksi. Kui 2008. aastal tabas kriis, pidime me iseseisvalt vastu võitlema – tulemus oli raske. Kuid 2020. aastal, koroonakriisi ajal, said meie ettevõtted kiiret abi koos ELi taastamisvahenditest. Iseseisvus annab identiteedi, kuid EL annab turvalisuse.

Lõpuks – ja see on uuenduslik vaade – iseseisvus oli punkt alguses, kuid EL on protsess, mis jätkub igal päeval. Me ei pea valima – me võime omada mõlemat. Kuid kui rääkida majanduskasvu toetamisest, siis on EL tänapäeval see, kes paneb ratta liikuma. Iseseisvus andis meile võimaluse, kuid EL annab meile tegelikult tööriistad.

Vastandava poole väitluse esitamine

Austatud publik, armas pooldav pool – teil on ilus kõne, täis arve ja ambitsioone. Kuid te unustate midagi olulist: ilma iseseisvuseta poleks meil olnud midagi, millele EL toetust anda. Te räägite ELi rahastusest, aga unustate, et see raha antakse riigile, kes on oma jõul iseseisvaks saanud. Me ei palunud ELilt abi enne, kui olime ise valmis. Seega: iseseisvus ei olnud lihtsalt „alguspunkt“ – see oli kõige olulisem tegur, mis tegi kõik edasised võimalused üldse võimalikuks.

Minu esimene argument: iseseisvus andis meile majandussüsteemi valiku vabaduse. 1991. aastal ei tulnud meil valikuid pakutud – me pidi ise otsustama: kas jätkame planeeritud majandusega või loome turumajanduse? Me valisime turumajanduse, liberaliseerisime, privatisatsioonime, sissenõudme maksumaksjate kultuuri. Need otsused tehti enne ELi liitumist ja need panid aluse Eesti majandusloitsule. EL ei andnud meile seda julgust – see tuli meie inimeste südamest ja meie valitsuste otsustusest.

Teine argument: iseseisvus andis meile identiteedi, mille abil me ELi poole pöördusime võrdsetena, mitte palvega. Mõelge – Läti, Leedu, Poola, Ungari: kõik need riigid said ELi toetust. Miks on Eesti eriline? Miks meil on kõrgeim digitaalse majanduse kasv, madalaim korruptsioon, kõrgeim eksport riigikohas? Sest meil oli iseseisvus, mis andis võimaluse luua efektiivne riigikord, paindlik seadusandlus, innovatiivne avalik sektor. EL annab raha, kuid ainult siis, kui sul on plaan, visioon ja võime seda rakendada. See tuli meie iseseisvusest.

Kolmas ja väga terav argument: ELi toetus on sageli tingimuslik ja piirav. Me ei saa lihtsalt võtta raha ja teha, mis meeldib. EL nõuab, et me muudaks oma maksupoliitikat, keskkonnaeeskirju, isegi haridussüsteemi. Meie iseseisvus on järjest enam „hübriidsuveräänsus“ – meil on lipu ja hümni, kuid paljud otsused tehakse Brüsselis. Kui me peaksime valima, kas olla iseseisev riik ilma ELi rahata või ELi liige ilma tegeliku otsustusõiguseta – milline valik tagaks parema majanduskasvu? Minu vastus on selge: iseseisvus.

Ja lõpetuseks – uuenduslik mõte: iseseisvus ei ole minevik, vaid pidev valik. Iga kord, kui me keeldume ELi bürokraatia tagant, kui me arendame oma digialust, kui me investeerime Eesti keele ja kultuuri tugevdamisse – see on iseseisvuse akt. EL võib anda raha, kuid ainult iseseisvus annab meile vabaduse valida, kuhu me selle raha kasutame. Seega – ei, EL ei toeta meie majanduskasvu rohkem kui iseseisvus. Tegelikult toetab EL meie majanduskasvu täpselt sellepärast, et me olime iseseisvad.

Väitluse ümberlükkamine

Pooldava poole teise väitleja väitluse ümberlükkamine

Kallid kolleegid, vastandava poole esimene väitleja rääkis meile ilusat lugu sellest, kuidas 1991. aastal avanesid uksed ja Eestis hakati kohe majandama nagu Singapuris. Aga lubage mul küsida: kas meie iseseisvus oli tegelikult majanduskasvu mootor või pigem elektrijuht, mis andis lüliti põhja?

Nad väidavad, et enne ELi liitumist tehti reformid – ja see on tõsi. Aga see ei tähenda, et EL ei toeta meid rohkem. See on nagu öelda, et esimene süsteemiplaadil olev RAM-tükk on olulisem kui kogu hilisem sülearvuti. Jah, ilma süsteemiplaadita ei tööta midagi – aga kas sa tahad töötada 1995. aasta 8 MB mäluga või 2024. aasta 32 GBga? Iseseisvus andis käivituse, aga EL annab kiiruskäigu.

Teiseks väidetakse, et EL piirab meie otsustusvabadust. Huvitav, kas keegi on vaadanud Eesti riigieelarvet? Kui sa saad 5 miljardit eurot investeeringuteks, millest suur osa on sinu enda prioriteetide järgi jagatud – infrastruktuur, haridus, roheline tehnoloogia – siis kas see on piiramine või võimaluste laiendamine? Kas sa peaksid tagasi lükkama stipendiumi, sest see nõuab, et sa õpid hea keskmisega? Mõistagi mitte. Nõuded ei tühistaks abi, nad tagavad selle tõhususe.

Ja siis see imeline fraas: „Me läksime EL-i palvega.“ Nojah, nagu ei oleks meie iseseisvus just see, mis andis meile võimaluse astuda seal ustusti sisse, mitte vargipalgal. Just iseseisvus võimaldas meil olla ELi partner, mitte vasall. Aga just EL annab sellele partnerlusele tähendust – turu, rahastuse, usalduse kaudu. Ilma iseseisvuseta ei oleks me ELi liikmed saanud, aga ilma ELita ei oleks meie majandus saanud üle 30 aastaga 15-kordselt kasvada.

Seepärast ütleme me: iseseisvus oli piduri lahtikinnitaja, aga EL on see, kes pani jalga gaasil. Ja kui me tahame edasi minna, siis peame tunnistama, kes hetkel rohkem kiirendab.

Vastandava poole teise väitleja väitluse ümberlükkamine

Pooldav pool räägib meile ELi rahast ja turust nagu neist saaks automaatselt majanduskasv. Aga ma küsin: kas sa saad kasvu ühest lihtsast „liitmisnupust“? Või on tegelikult vaja midagi muud – näiteks julgust, visiooni ja iseseisvat valitsust?

Jah, EL annab rahastust – aga see raha ei tule taevast. See on meie maksude tagasiside. Me maksame, me saame tagasi, ja sageli peame selle eest veel lisatingimusi täitma. See ei ole kingitus – see on bürokraatlik ringlus, mille sees Eesti peab igal aastal uuesti tõestama, et on „piisavalt hea“. Aga kui me ei oleks olnud iseseisvad, ei oleks meil olnudgi õigust sellele raha küsimisele. Iseseisvus andis meile häält, EL aga andis meile mikrofoni – aga kõnet pidasime ikka ise.

Pooldav pool ütleb: „Ligipääs suurele turule!“ Aga eksport ei toimu automaatselt. Seda tehakse inimeste, ettevõtete ja riigikorra poolt. Kes loob Eesti digiriigi? Mitte Brüssel. Kes arendas välja e-residency programmi? Mitte Euroopa Komisjon. Kes lõi Skype’i? Kolm eestlast, kes olid iseseisva riigi loodud turumajanduse toetatud. EL ei ole loonud ühtki Eesti startupi – ta on vaid lubanud neil liikuda vabalt. Aga loomine toimus siin, koduses keskkonnas, mille iseseisvus võimaldas luua.

Ja siis see müüt: „Ilma ELita ei oleks meid usaldatud.“ Aga kes andis meile esimese usalduse? Ise. 1992. aastal, kui me võtsime krooni, liberaliseerisime kaubavahetuse, lõime stabiilse pangasüsteemi – seda kõike enne ELi liitumist. Investorid tulid Eestisse mitte seetõttu, et me olime ELi kandidaat, vaid seetõttu, et me olime usaldusväärne. ELi liitumine tugevdas seda, aga alus oli juba pandud.

Seega: EL on hea koostööpartner, kuid majanduskasvu mootoriks on ikkagi iseseisvus. See andis meile võimaluse valida, reformida, riskida. EL annab tingimused, aga iseseisvus andis julguse. Ja kui me peaksime valima, kes on rohkem aidanud – siis vastus ei ole „kas“, vaid „millal“. Esimene suur samm oli iseseisvus. Aga see, kes meid kõige rohkem kandis, oli ikkagi meie enda valik olla vaba.

Küsitlus

Pooldava poole kolmanda väitleja küsimused

Kolmas väitleja (pooldav pool):
Tänan, härra esimene väitleja vastandava poolelt – te väitsite, et iseseisvus andis meile vabaduse reformida ja majandust luua. Siis küsin teilt: kui suur osa Eesti SKPst oli 1991. aastal? Umbes 5 miljardit krooni, õige? Ja täna? Üle 30 miljardi euro. Kui palju neist 25 miljardist tuli just ELi struktuurifondidest, riigivõlakirjade tagatisest ja investeeringutest, mida ELiga liitumine meile avas?

Esimene väitleja (vastandav pool):
Nojah, aga see ei tähenda, et EL seda kõike tegi! Meie inimesed töötasid, meie poliitikud langetasid otsuseid, meie ettevõtjad riskisid. EL tuli alles 2004. aastal – kui me poleks olnud juba 13 aastat iseseisvad, ei oleks me ELi üldse vastu võtnud!

Kolmas väitleja:
Tänan, härra teine väitleja – te ütlesite, et Eesti edukad ettevõtted nagu Skype ja TransferWise tulusid iseseisvuse ajast. Aga kas te teate, et Skype asutati 2003. aastal – just siis, kui Eesti oli juba ELi liikmeks kandideerinud ja Euroopa integratsioon oli muutunud riigipoliitika keskseks osaks? Kas te uskute tõesti, et investorid oleksid panustanud Eestisse, kui nad ei oleks teadnud, et me liitume ELiga?

Teine väitleja (vastandav pool):
Investorid usaldasid Eestit juba enne ELi liitumist! Meil oli stabiilne valuuta, madalad maksud, digitaalne riik – see kõik tuli iseseisvusest, mitte Brüsselist! EL tuli hiljem, kui me olime juba „ready for take-off“!

Kolmas väitleja:
Viimane küsimus neljandale väitlejale: te väitsite, et EL piirab meie otsustusvabadust. Aga kas te uskute, et Eesti oleks saanud 5,5 miljardit eurot ELi taastamisvahenditest, kui me ei oleks olnud liikmesriik? Ja kui me oleksime need raha ise kokku hakanud, kui kaua see kestaks – 20 aastat? 30? Kas iseseisvus ainult tähendab, et istume kassipojana ja loeme münti, või kas see tähendab ka targalt ära kasutada võimalusi, mille EL pakub?

Neljas väitleja (vastandav pool):
Muidugi, EL annab raha – aga tingimustega! Need tingimused tähendavad, et me ei saa ise valida, kuhu raha kulutame. See on nagu saaksid sulle kingiks miljon, aga sa pead ostma täpselt need kingad, mille ema on valinud!

Pooldava poole küsitluse väikese kokkuvõtte sisu

Tänan. Nüüd, kui kuulsime vastused, on üks asi selge: vastandav pool tahab jagada Eesti majanduslooa kaheks – „enne ELi“ ja „pärast ELi“. Aga elu ei käi nii lihtsalt. Iseseisvus andis meile võimaluse, aga EL andis meile kiirendi. Vastased ei saa eitada, et enne ELi liitumist oli Eesti ikka veel arenguriigi tasandil. Aga pärast – plats! – digiriik, rekordkasv, infrastruktuuriuuendus. Ja kui nad ütlevad, et „investorid tulusid enne“, siis unustavad nad, et investorid ei investeeri riiki, vaid turgu. Ja selle turu avas meile just EL. Nende vastused olid täis „jaa, aga“ – jaa, EL andis raha, aga meie olime juba valmis. Jaa, EL avas turu, aga meil oli hea poliitika. Aga kas need ei ole justkui öelda: „Ma sain esimese preemia maratonil, aga ma ei tänaks jalgratast, sest ma ise jooksin?“ Mina tänan mõlemat – aga ratast rohkem.

Vastandava poole kolmanda väitleja küsimused

Kolmas väitleja (vastandav pool):
Härra esimene väitleja pooldava poolelt – te ütlesite, et EL on Eesti majanduskasvu „peamine toetaja“. Siis küsin: kui EL oleks olnud nii võimas, miks Soome, Rootsi ja Taani ei saavuta sama kiiret kasvu, kui nad on ammu ELis? Miks just Eesti? On ju EL üks ja seesama kogu Liidus?

Esimene väitleja (pooldav pool):
Sest Eesti on eriline! Meil on paindlik majandus, väike riik, kiired otsused – ja ELi rahastus annab meile võimaluse seda kõike skaleerida. Teised riigid on suuremad, bürokraatlikumad – meil on agilne riigikorraldus ja ELi abi on justkui gaas bensiinimootoris!

Kolmas väitleja:
Härra teine väitleja – te nimetasite ELi toetust „gaasi pedaaliks“. Aga kas te teate, et Eesti sai ELi fondidest aastate jooksul umbes 2% SKPst aastas? Kas te uskute, et 2% SKPst võib muuta riigi majanduse fundamentaalselt, kui meie enda reformid ja ettevõtluskeskkond olid nii olulised?

Teine väitleja (pooldav pool):
See 2% ei ole lihtsalt raha – see on projektide läbiviimine, uue infrastruktuuri ehitamine, hariduse uuendamine. See 2% on korrutatud – see loob töökohti, tõstab tootlikkust, atraktiivsust. See on nagu viljastusvärske – mitte ainult ei toeta, vaid tekitab uue kasvu!

Kolmas väitleja:
Ja lõpuks, härra neljas väitleja – te ütlesite, et EL annab usaldust investoritele. Aga kas te teate, et 2003. aastal, aasta enne ELi liitumist, investeeris Nokia Eestisse üle 100 miljoni euro, avas Umicore tehase ja tegi mitmeid teisi suuri investeeringuid? Miks nad tulusid, kui me ei olnud veel ELis? Sest nad usaldasid meid, mitte Brüsselit!

Neljas väitleja (pooldav pool):
Nokia tuli, sest Eesti oli juba teel ELi liitumisele! Investorid ei vaata ainult praegust liikmelust, vaid tulevikuplaani. Ja see tulevikuplaan – EL – andis usalduse. Mitte mingi must kaart, vaid kindel tee Euroopasse.

Vastandava poole küsitluse väikese kokkuvõtte sisu

Aitäh. Nüüd, kui kuulsime vastused, on veelgi selgem: pooldav pool tahab teha EList „kõigi probleemide lahendaja“. Aga tegelikkus on keerukam. Kui EL oleks nii võimas, miks ei kasva Lõuna-Itaalia või Kreeka nii kiiresti kui Eesti? Sest kasv ei tule ühest fondist ega ühest direktiivist. See tuleb julgest inimestest, kes otsustasid hakata uuesti riiki ehitama – 1991. aastal. Pooldav pool ütleb: „EL andis gaasi.“ Aga meie küsimused näitasid, et mootor oli juba töös. Nokia tuli enne ELi. Reformid tehti enne ELi. Innovatsioon tuli iseseisvuse energiast. EL on olnud abiline – mõnikord isegi kasulik – aga mitte peaosa. Nende vastused olid täis metafoore: „gaas“, „villastus“, „rataste“. Aga meie küsimused näitasid, et need metafoorid peitavad tõde: ilma mootorita ei aita ka kõige parem gaas. Ja selle mootori ehitasime me ise – iseseisvusega.

Vaba arutelu

Pooldav pool, 1. väitleja:
Head kuulajad, mu kolleegid on juba ilusti pannud paika: iseseisvus oli piduri lahtikinnitaja, aga EL on see, kes meie jalga gaasil pedaalil hoiab. Ilma gaasita ei sõita auto, isegi kui pidur on lahti! Ja meie majandus pole mitte jalgratas, vaid kiirrong, mis suundub Skandinaavia ja Soome investorite juurde – ja seda rongi vedab Euroopa elektriraudtee. Kas teie uskute, et Eesti lennuväli, digiriik või kiire internet oleksid tekkinud ilma ELi struktuurifondideta? Mõelge: 5 miljardit eurot 2021–2027! See ei ole kingitus – see on investeering, mille tagasiside on meie SKP kasv, töökohtade loomine ja uuenduslikud ettevõtted!

Vastandav pool, 1. väitleja:
Aga eksjuhata, armas sõber! Rongi ei ehitata rongijaamas. Selleks, et ELi „elektriraudtee“ sulle midagi andeks, pead ise ehitama rongi! Ja seda tegime meie aastatel 1991–2004. Digiriik ei tule Brüsselist, see tuli Tartu ülikooli magistrantide peas! Skype’i ei loonud Euroopa Komisjon, vaid kolm eestlast, kes uskusid, et maailm on avatud – selle usk tuli iseseisvusest, mitte fondidest. EL annab tingimused, aga inimesed, julgus ja visioon tulevad kodumaalt. Kui sa oled ainult sõltuv välisabist, siis oled nagu laps, kes ootab jõuluvana kingitusi – aga Eesti ei oota, Eesti tegutseb!

Pooldav pool, 2. väitleja:
Ja just seepärast ongi EL nii hea – ta ei anna kingitusi, vaid nõuab tegutsemist! Me peame oma projektid õigeks kirjutama, tõestama, miks meie idee on parem kui Soome või Bulgaaria omad. See on konkurents! Ja see konkurents teeb meid targemaks, paindlikumaks, efektiivsemaks. Mitte keegi ei maksa meile raha eest, et me lihtsalt istuksime ja nutaksime „meil pole raha“. Me esitame, võitame, ellu viime! See protsess arendab meie bürokraatiat, meie ettevõtlikkust, meie planeerimisoskust. Iseseisvus andis vabaduse, aga EL andis vahendid, kuidas seda vabadust tõhusalt kasutada. Vabadus ilma ressurssidega on nagu tuules käepigistus – ilus žest, aga ei ehitagi midagi.

Vastandav pool, 2. väitleja:
Ah, „vahendid“ – aga kas need vahendid polegi hoopis ahvid? ELi raha tuleb kaasa reeglite, kontrollide, raportite ja piirangutega. Me ei saa ise valida, kuhu kulutame – Brüssel otsustab, et 30% minnakse rohelisse energiasse, 20% haridusse, 15% infrastruktuuri... Aga mis kui Eesti tahaks investeerida rohkem AI-sse või kvantarvutitesse? Me ei saa! Iseseisvus andis meile võimaluse olla radikaalsed – madalad maksud, kiired otsused, paindlikud seadused. Just see tõmbas siia Nokia, Skype’i ja palju teisi. EL aga soovib meid standardisse suruda – ühesugune maksusüsteem, ühesugune tööõigus, ühesugune kohus. Kas see on kasvu toetamine või tasakaalustamine?

Pooldav pool, 3. väitleja:
Tasakaalustamine? Armastan seda sõna! See tähendab stabiilsust! Investorid ei taha radikalismi, nad tõmbuvad stabiilsest keskkonnast. Kui sa oled riik, kus maksud võivad homseks kahekordistuda ja seadused kolmekordselt muutuda, siis kas sa paned sinna miljoneid? Ei! Aga kui sa tead, et Eesti on ELi osa, NATO liige ja Schengeni ala – siis sa tead, et seal on reeglid, mida austatakse. Just seepärast investeeris Microsoft Tallinna – mitte Lõuna-Itaaliasse, mitte Kreeka saartele, vaid Eestisse! Miks? Sest meie institutsioonid on usaldusväärsed – ja see usaldus tuli ELi liikmeluse kaudu. Iseseisvus andis võimaluse luua institutsioone, aga EL andis neile krediidi.

Vastandav pool, 3. väitleja:
Aga kas Microsoft tõesti tuli siia seetõttu, et me oleme ELi liikmesriik? Või pigem seetõttu, et meil on haritud töötajad, madal korruptsioon, digitaalne riik ja inglise keele oskus? Need on asjad, mida me ei saanud Brüsselist, vaid meie enda poliitiliste otsuste tulemusena! Ja need otsused said võimalikuks just iseseisvusest. Kui me oleksime jäänud NSVL osaks, siis ei oleks meil olnud isegi võimalust luua sellist keskkonda. EL ei anna innovatsiooni – innovatsiooni annavad inimesed, kes usuvad, et nad saavad midagi muuta. See usk tuli 1991. aastal, mitte 2004. aastal. 2004. aasta andis meile pileti bussi, aga bussi juhtisime meie ise – ja selle mootor oli iseseisvus!

Pooldav pool, 4. väitleja:
Aga kas sa tead, kui palju bussi remont maksab? Sa võid olla genius bussijuht, aga kui bussil läheb rehv katki ja sul pole raha uueks, siis jääb sa kõrvalt teele. Just nii oli 2008. aasta majanduskriisi ajal. Kes aitas Eestit stabiliseerida? IMF, küll, aga ka EL – läbi stabiliseerimisvahendi, struktuurifondide ja ühise pangasüsteemi. Teised iseseisvad riigid – näiteks Island – pidid võtma suuremaid laenudeid, tegema drastilisi lõike. Eestil oli ELi raames võimalus leevendada kriisi mõju. Iseseisvus andis meile võimaluse kriisist üles tõusta, aga EL andis meile võimaluse seda teha kiiremini ja vähem valusalt. See on erinevus vaimse tugevuse ja praktilise toega!

Vastandav pool, 4. väitleja:
Ja kas teadsid, et Eesti oli esimene riik, kes kriisist väljus? Mitte sest Brüssel andis meile rohkem raha, vaid sest meie valitsus võttis julged otsused – hoogsad säästumeetmed, maksupoliitika, tööturu paindlikkus. Need otsused tulid iseseisva riigi volitustest. EL ei lubanud meil devalveerida, aga meil oli vabadus teha sisepoliitilisi valikuid, mis aitasid meil ellu jääda. Kui me oleksime oodanud ELi luba igale sammu kohta, siis oleksime veel praegugi kriisis. Iseseisvus andis meile õiguse olla ebamugavad, radikaalsed, otsustusvõimelised. EL annab toetuse, aga iseseisvus andis meile vaprust. Ja vaprust on see, mis teeb riigi suureks – mitte raha, mitte reeglid, vaid julgus teha õigeid, kuid raskeid valikuid.

Lõppsõnad

Pooldava poole lõppsõnad

Head kuulajad,

Tahan alustada tunnistusega: ilma iseseisvuseta poleks meil olnud midagi, millele EL liituda. Iseseisvus oli esimene samm – see piduri lahtikinnitamine, mille järel võisime liikuma hakata. Aga täna ei räägi me esimesest sammust. Me räägim me sellest, kes toetab meie majanduskasvu rohkem – siin ja praegu.

Ja minu vastus on selge: see on Euroopa Liit.

Miks? Sest toetus ei ole ainult idee, vaid konkreetne tegu. Struktuurifondid – üle 5 miljardi eurot – ei ole lihtsalt numbrirea. See on uued koolid, kiired internetimaanteed, rohelised energialahendused. See on raha, mis muudab elu inimeste jaoks paremaks. Ja see on raha, mida me ei saanuks ilma ELi liikmeluseta.

Investorid ei tule Eestisse seepärast, et meil on ilus lipuke. Nad tulevad, sest nad teavad: Eesti on stabiilne, läbipaistev ja osa suuremast turust. Microsoft, Bolt, Swedbank – need ettevõtted investeerivad siia mitte seepärast, et meil on e-residency, vaid seepärast, et neil on kindlus, et Eesti ei muutu tagasi Nõukogude Liiduks ühe poliitilise löögi käigus. Seda kindlust annab EL.

Jah, me teeme enda otsuseid. Jah, meil on oma identiteet. Aga EL ei piira seda – EL annab meile platvormi, kus seda identiteeti kasvatada. Meie digiriik oli võimalik iseseisvuse tõttu, aga selle skaleerimine – selle globaalne mõju – see tuli ELi turu ja usalduse abil.

Seega: iseseisvus andis meile jalad. Kuid EL annab meile tiibed. Ja kui tahame lendu, siis tiibed on ikkagi olulisemad kui jalad.

Aitäh.

Vastandava poole lõppsõnad

Kallis publik,

Me ei valeta – EL on aidanud. Tal on raha, süsteemid ja turud. Aga kas abi on sama, mis toetus? Kas see, kes annab sulle kingitusraha, toetab sind rohkem kui see, kes õpetas sind tööle minema?

Eesti majanduskasv ei tule Brüsselist. See tuleb Tartust, Tallinnast, Valgast – inimeste peas, kes otsustasid: me teeme paremini. Me avame turu. Me vähendame bürokraatiat. Me loome midagi uut.

Skype’i ei loodud seepärast, et EL andis subsideeritud WiFi’d. Nokia ei investeerinud Eestisse seepärast, et meil oli Euroopa fondide programm. Investeerijad tulusid siia seepärast, et nad nägid, et Eesti on eriline – paindlik, julge, uuenduslik. Ja see erilisus tuli iseseisvusest.

ELi tingimuslik raha? See ei ole toetus – see on leping. Sa saad raha, kui teed nii, nagu me ütleme. Sa ei saa investeerida sinna, kuhu tahad. Sa ei saa reformida, kuidas soovid. EL paneb meile raamidesse – ja siis ütleb: "Vaata, kui palju me toetame!"

Aga meenutage 2008. aasta kriisi. Kes aitas meil siis? Mitte EL. Me ise. Me võtsime radikaalseid otsuseid – nulldefitsiit, tööturu paindlikkus, maksureformid. Need otsused tulid iseseisva riigi volitustest. EL ei lubanud meil devalveerida, aga meil oli vabadus teha sisepoliitilisi valikuid, mis aitasid meil ellu jääda. Kui me oleksime oodanud ELi luba igale sammu kohta, siis oleksime veel praegugi kriisis. Iseseisvus andis meile õiguse olla ebamugavad, radikaalsed, otsustusvõimelised. EL annab toetuse, aga iseseisvus andis meile vaprust. Ja vaprust on see, mis teeb riigi suureks – mitte raha, mitte reeglid, vaid julgus teha õigeid, kuid raskeid valikuid.

Aitäh.